Niisiis... Ma tahan teile rääkida ühe loo.
Nimelt on mu kogu teadaolev elu koosnenud iluvõimlemisest. Ma olen tegelenud sellega titest saadik ja ükski muu spordiala pole mind kunagi huvitanud. See oli nii ise-enesest mõistetav, et peale tunde lähen trenni ja jõuan koju alles õhtul hilja. See oligi minu elu. Ja mitte et siin hoobelda või midagi, aga ma olin selles päris heal tasemel. Ma võin ausalt öelda, et kõik mu parimad mälestused on kuidagigi seotud iluvõimlemisega, mainiks ära ka selle, et mu oma vanaema on üks Eesti tunnustatumaid treenerid. Need inimesed kellega koos trenni tegin olid nagu mu õed, me lihtsalt olime KOGU AEG koos. Siis aga, umbes 10 aastaselt selgus, et mul on hüppeliigeses põletik. Algul tegi see valu ainult natuke, niiet ma ei teinud sellest välja ja treenisin ja võistlesin täiskoormusel edasi. Siis aga tekkis põletik juba mõlemasse jalga ja hüpete tegemine oli põhimõtteliselt võimatu. Valu oli lihtsalt nii suur. Käisime ema ja treeneriga läbi peaaegu kõik Eesti arstid aga keegi, kas ei osanud õiget diagnoosi panna või teine ei teadnud, mida teha. Me siis ei teinudki midagi. Trenni tegin edasi aga väikse koormusega ja võistlustel ka enam väga ei käinud. Kõik see kokku kestis umbes kaks aastat, kui ühel päeval ei saanud ma enam voodist püsti tõusta.
Lisaks jalgadele tegi nüüd ka selg valu. Lisaks hüpetele ei saanud ma enam teha ka painutusi ja iluvõimlemises, kui need ära võtta, palju enam alles ei jäägi. Jooksime jälle mööda arste aga seekord ei teadnud üldse keegi, mis mul viga on. Jätsime siis arstid sinnapaika ja üritasin kuidagi ikkagi trennis käia. Muidugi ei saanud ma enam kavu korralikult teha, võistlustest rääkimata. Siis sai mul sellest kõrini. Ma ei suutnud enam trennis käia. Ma nutsin kogu aeg, kui ma vaatasin, kuidas mu trennikaaslased said aina uusi kavu ja käisid igalpool lahedates kohtades võistlustel. Ma olin kõige peale vihane. Ma tundsin, et ma ei vääri sellist asja ja otsustasin enam trenni mitte minna. Ema ja vanaema/treener küll üritasid mind tagasi meelitada ja kutsuda aga ma lihtsalt ei tahtnud enam. Ma olen iseloomult perfektsionist ja minu suhtumine oli, et "kui teha siis teha korralikult ja kui teha poolikult pole üldse mõtet teha".
Nii oli see natuke üle aasta. Ma küll vahest käisin trennis aga enam ei olnud seda tunnet. Ma olin justkui kõigest sellest maailmast eemaldunud. See oli ka aeg, mil ma võtsin kaalus juurde, sest ma ei käinud trennis ja lisaks sellele läksid mu vanemad väga koledasti lahku. Mu elu oli nii tume ja kurb ja loomulikult üritasin ma seda kuidagi ise leevendada. Süües. Endasse tõmbudes. Ma ei teinud enam midagi. Mu elu koosnes koolist ja pärast kooli oma tuppa sulgumist ja kuni magama jäämiseni teleka vaatamisest.
Nüüd siis aasta 2015 alguses/keskel tekkis mul lootus. Sain targemaks, hakkasin palju lugema ja mul tekkis oma mõttemaailm ja arusaam. Läksin trenni tagasi. Vahepeal, kui ma trennis ei käinud ei andnud ka selg tunda niiet lootsin, et see on ära läinud. Lootsin, et hakkan jälle kavu tegema vaikselt võistlustel käima, jõuan teistele trennis järgi ja kõik on nagu vanasti. Ma tõesti vist olin ainuke, kes nii positiivne oli. Teised olid minus pettunud, sest ma ju polnud kellegagi väga suhelnud ja asi läks isegi nii kaugele, et ignoreerisin oma vanaema ja emme kõnesid, sest kartsin, et nad sunnivad mind trenni. Mäletan, et lause mida ma kõige rohkem kartsin oli "millal siis trenni tuled?". Mul polnud kunagi midagi vastata. Nüüd aga uskusin ma, et kõik saab korda ja algul saigi. Ma läksin rühmvõimlemisse. See oli midagi uut ja väga huvitavat, millesse ma kohe sügavalt kiindusin. Rühm oli uus, treener oli uus, kõik oli tegelikult uus. Paar kuud oli kõik tõesti jälle korras. Olid ka tulekul mu esimesed võistlused üle pika aja ja veel koos rühmaga ja peale neid võistlusi pidime minema Eesti suurimale võistlusele Miss Valentine! Aga siis umbes kuu enne esimesi võistlusi, keset trenni, täpsemalt keset painutusega hüpet, käis mul seljast läbi talumatu valu. Ma polnud sellist valu mitte kunagi tundnud ja sain kohe aru, et midagi on valesti. Treenerid ütlesid aga, et ilmselt valutavad lihased kuna pole pikka aega korralikult trenni teinud. Niisiis tegin ma trenni läbi valu edasi. Enne igat trenni võtsin kaks valuvaigistit ja peale trenni veel. Jällegi käisime arsti juures, kes ei osanud üldse midagi öelda ja ütles, et kõik on ok. Läksin siis võistlustele. Kuna mu selg valutas kogu aeg ja painutamine oli tõeline piin treenisin veel selga topelt, sest muidu ma lihtsalt ei saanud midagi teha. Enne võistlusi oli selg väga valus ja võstsin mitu valuvaigistit, aga võistlesin ära. Pärast oli muidugi selg kohutavalt valus aga nüüd oli asi hullem, sest algasid treeningud Miss Valentineks, mis tähendas topelt raskeid trenne. Ma tundsin, et ma ei suuda enam.
Siis sundisin emmet, et ta paneks mulle ühe arsti juurde aja. Gunnar Männiku juurde. Läksime siis arsti juurde ja ausalt öeldes on ta Eesti parim!! Rääkisin talle oma loo ära ja ta ütles kohe, et mul on põletik. Trenn keelati ära. Tegime ka röntgen pildi (imelik, et ükski teine arst selle peale ei tulnud). Kui ma siis nädala pärast koos vanaemaga tagasi arsti juurde läksin, et tulemustest teada saanud, arvasin ma, et kuskil kuu või nii pärast saan jälle trenni hakata tegema. Aga kõik oli vastupidi. Männik pani mu röntgen pildi laule ja ütles: "nii tüdruk, sinu sportlasekarjäär on nüüd läbi". Ma tundsi, kuidas mul käis sees mingi praksatus. Selle kõvahäälega väljaütlemine tegi palju rohkem haiget, kui ükski haigus. Lisaks suurele põletikule seljas oli ka mu selgroog täiesti viltu. Kõik oli nüüd jäädavalt läbi. Vanaema nuttis, ma hoidsin end tagasi, kuni jõudsin kabineti uksest välja, siis toimus täielik kokkuvarisemine.
See on siiani minujaoks väga hell teema ja sellele mõeldes tekivad pisarad silma. Ma leian siiamaani, et ma ei vääri sellist saatust aga leian, et keskendudes ainult elu negaiivsetele külgedele, ei näe me neid väheseid positiivseid külgi. Ja eks kõik juhtub mingi põhjusega, ma väga loodan, et kunagi saan ka ise teada, mis sellise keerdkäigu põhjus on.
-L
