Take me back | Croatia

Homme (või noh täna) on kooli esimene päev sellel aastal ja juhtus see, mis juhtub alati, kui mul on lastud mõnuga sisse magada - mul ei tule und! Praeguse seisuga saaks ma magada kuus ja pool tundi niiet homne päev tuleb zombikas. Aga liiga pikaks veninud õhtud on parimad just mälestuste meenutamiseks ja omaette naermiseks.

Läksin siis oma meenutustes tagasi 2015. aasta suve keskele, mil veetsin terve kuu imelises Horvaatias. 

 

Mu pere traditsiooniks on saanud minna iga suvi Horvaatiasse, kus elame meie korteris, Porec-is.

Need loodusrohked pildid on tehtud Plivitce National Parkis.

Need soojad Horvaatia õhtud....

 
Entusiastlik turist. :'D

Kuna sõidame Horvaatiasse autoga, käime teepeale jäävad suuremad riigid samuti läbi.

-L

New year, same me

Oi kuidas mulle ei meeldi, kui inimesed riputavad igale poole üles, kuidas uuel aastal kavatsevad nad nii tubliks hakata - hakkan rohkem trennis käima, olen rohkem õues jne. Ja iga aastalõpp täpselt samad lubadused. 

Mind just häiribki see, et inimesed ootavad, et kui uus aasta tuleb siis läheb kõik paremaks ja siis pole enam mingeid takistusi, kuid muutusi saab ju teha KOHE!!!!!! 

Inimestel on see justkui lohutus/lootus, et saan veel need kolm detsembri viimast päeva ennast lõhki süüa aga, kui jaanuar hakkab on kohe kõik magusaisud jne läinud ja kõik läheb repase reega.

Miks seostatakse enda paremaks muutmise lubadusi just aastalõpuga? Neid samu lubadusi võiks ju anda nt iga kuu? Aasta on ju nii pikk, et motivatsioon kaob juba paari kuuga ja eesmärgid tunduvad valgusaastate kaugusel aga kui iga kuu endale väikseid eesmärke seada on aastalõpuks tulemus hoopis parem!

Kuid samas, miks on üldse vaja ennast nii palju muuta?

-L